Loodusandide kasulikkusest

Astelpaju
Hippophae rhamnoides

Astelpaju on hinnatud ravimtaim, mille väärtus seisneb vitamiinirikkuses ja teiste bioaktiivsete komponentide olemasolus. Astelpajuviljade koostisse kuuluvad: vitamiin C, B-grupi vitamiinid, karotenoidid (b-karoteen, g-karoteen, lükopeen), bioflavonoidid (kamferool, isoramnetiin, kvertsetiin), mineraalained, asendamatud rasvhapped, orgaanilised happed jm. Toidulisandina sobib astelpaju toetava vahendina alljärgnevate näidustuste puhul.

Immuunsüsteem
Astelpajul on üldtoniseeriv ja immuunsüsteemi stimuleeriv toime eelkõige tänu kõrgele b-karoteeni ja vitamiin C sisaldusele. Seetõttu on astelpajutooted heaks vahendiks nii sessoonsete viirushaiguste (nn. külmetushaigused) ennetamise kui ka haigusest taastumise puhul. Astelpaju sobib tarvitada vitamiini- ja mineraalainerikka üldtugevdava vahendina ka kevadväsimuse ja üldise kurnatuse korral.
Antioksüdantsete omaduste tõttu on astelpaju sobilik kiiritusravi saavatele haigetele. Astelpajuõli määritakse nahale enne kiiritusravi saamist, et vähendada kudedes rakukahjustusi. Antioksüdandid on ained, mis blokeerivad vabade radikaalide kahjulikku toimet biomembraanidele ja biomolekulidele. Astelpajus on sellisteks ühenditeks karotenoidid ja bioflavonoidid (taimepigmendid, mis annavad marjadele vastava oranzi ja kollase värvuse).
Astelpajus on esialgselt tõestust leidnud ka kasvajavastane toime (b-karoteen; lükopeen- teatud mao-, rinna-, eesnäärme- ja pankreasevähi tekkevastane toime; zeaksantiini – rinnavähki ennetav toime).

Süda ja veresoonkond
Astelpajus sisalduvad flavoonid (kvertsetiin, kamferool) tugevdavad südame kontraktiilsust (kokkutõmbevõimet), tema pumbafunktsiooni, vähendavad perifeerset resistentsust (veresoonte takistust) ning suurendavad veresoonte elastsust. Seega on astelpajul teatud määral vererõhku alandav toime. Astelpajul on täheldatud ka vereplasma kolesteroolisisaldust langetav toime.
Bioflavonoidid koostöös vitamiin C-ga tugevdavad kapillaaride seinu (takistavad hüaluronidaasi jt. ensüümide aktiivsust, mis neid sidekoeelemente lammutaksid), vähendades seega ateroskleroosi tekke riski.

Nahk
Astelpajul on bioflavonoidide tõttu nii põletikuvastane, antiallergiline, valu-, viirusevastane kui ka antimikroobne toime. Seetõttu on astelpajuõli sobilik välispidiselt kriimustuste, põletike, põletuste, ekseemide, löövete, haavandite jt. nahaprobleemide puhul, kiirendades kudede granuleerumist ja epiteliseerumist, vähendades põletikku ja allergilisi ilminguid.
Astelpajuõli kaitseb nahka ka päikese kahjustava kiirguse eest (ennetab nahavähi teket) ning sobib ka päikesepõletuse korral.

Seedesüsteem
Tänu astelpaju omadustele aidata kaasa kudede kiiremale taastumisele, on astelpaju hea vahend mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandite korral (kiirendab haavandi armkoe teket, mis on vajalik paranemiseks). Samuti aitab astelpaju tänu orgaanilistele hapetele seedehäirete puhul seedimist korrastada. Kuna bioflavonoidid osalevad muuhulgas ka maksa kaitsefunktsioonis, tekib just bioflavonoidide vaegus kroonilistel alkohoolikutel.
Astelpajutoodete tarvitajate praktiline kogemus on näidanud, et astelpaju leevendab ka suulimaskesta põletikku ja haavandit ning võib aidata ka häälekäheduse korral.

Vastunäidustused
Astelpajul pole soovituslikest annustest kinnipidamisel täheldatud kõrvaltoimeid ega vastunäidustusi. Seespidisel tarvitamisel peaksid astelpajusiirupiga ettevaatlikumad olema haavandtõve, mao-söögitoru reflukshaiguse all kannatavad inimesed.

Kokkuvõtteks
Astelpaju on soovitav tarvitada kõrgväärtusliku toidulisandina igapäeva toidu juurde kui ka eelpool mainitud näidustuste puhul maheda ja leevendava vahendina, kuid loodetud efekti saamiseks tuleb astelpaju tarvitada pikema aja vältel.


 

Harilik võilill
Taraxacum officinale

Iidsetest aegadest peale on võilille hinnatud kui väärt ravimtaime. Theophrastos on oma `Uurimuses taimedest´ nimetanud võilille ravimiks ja pigmendilaikude kõrvaldajaks. Rahvameditsiinis on võilille nimetatud elu eliksiiriks, verepuhastajaks, kõhulahtistajaks, maksakorrastajaks ja väsimuse kõrvaldajaks.
Võilille reputatsioon on ka tänapäeva meditsiinis kõrge. Temaga ravitakse nahahaigusi, lümfiteede põletikke, kehvveresust ning parandatakse seedekulglat ja maksa ainevahetust.
Viimastel aastakümnetel on prantslased, sakslased, inglased ja ameeriklased hakanud võilille aias kasvatama. Aias võrsunud võilill erineb oma metsikutest sugulastest suuruse, lehtede lihavuse ja õrnema konsistensi poolest ega ole nii mõru. Mikroelementide sisalduse poolest ületavat võilill ükskõik millise rohelise taime.
Võilille mõruained ergutavad mao- ja seedenäärmete tegevust, soodustades toidu seedimist ja omastamist. Nad suurendavad sapieritust, langetavad vere kolesteroolisisaldust, kaob kõhukinnisus.
Noortest võilillelehtedest valmistatud salatit võib süüa igaüks, samuti võib tarvitada õisikutest keedetud siirupit ja juua juurtest keedetud kohvi või teed.
Kasutatud kirjandus: Aed ja mets kui apteek. Aili Paju Maalehe Raamat Tallinn 1995


 

Kuusk
Picea abies

Kuusk on aidanud inimest külmetuse, reuma vastu, haavade ravimina, ta saadab meid kõige pühalikemais toimingutes. Kuusevaik, kasvud, okkad on kõrgelt hinnatud ravimid. Kuuseokkaid tarvitatakse vitamiinjoogi valmistamiseks ja eeterliku õli saamiseks. Kuuseokkad on rikkad askorbiinhappe sisalduse poolest (400 mg%), neis leidub raua-, kroomi-, vase-, alumiiniumi- ja mangaanisoolasid, eeterlikke õlisid ja parkaineid. Viimaste toime on mikroobidevastane, mistõttu kuuseokkaist teed kasutatakse ägedate või krooniliste hingamisteede põletike korral.
Kasutatud kirjandus: Aed ja mets kui apteek. Aili Paju Maalehe Raamat Tallinn 1995

 


 

Teekummel
Chamomilla recutita

Teekummel on maailma üks tuntumaid ravimtaimi. Seda taime on nii väärtuslikuks peetud, et paljudes maades on teda isegi suurtel põldudel kasvatama hakatud, ka Eestis. Teekummeli meeldiv lõhn on tingitud peamiselt selles taimes leiduvast eeterlikust õlist, kuid temas leidub veel palju teisigi kasulikke aineid, näiteks vitamiini C. European Scientific Cooperating on Phytotherapy (ESCOP) ühingu teadusliikmete kinnitusel sisaldavad kummeliõied eeterlike õli ühendeid nagu hamasuleen, millel on eelkõige põletikuvastane ja antiallergiline toime. Eeterliku õli koostisainel farneseenil on aga granulatsiooni ja epitelisatsiooni soodustav toime, seega aitab ta kaasa kudede taastumisele. Lisaks Saksa Komisjon E materjalide (CommissionE Monographs) andmetel teekummel avaldab põletikuvastast, spasmolüütilist, haavade paranemist soodustavat, desodoreerivat, antibakteriaalset, bakteriostaatilist, naha ainevahetust stimuleerivat jm toimet. Lisaks tõsistele terviseriketele saadakse kummelitelt kasu ka ilu teenistuses, rahvapäraseks kosmeetikavahendiks on ju kummel jäänud tänapäevani.Seda on kasutatud ka nn kosmeetiliste hädade leevenduseks, nagu jalgade higistamine, kõva, kortsunud või rasvane näonahk, aga ka lihtsalt näonaha pehmendamiseks ja nahale mati tooni andmiseks. Välispidiselt võib teda kasutada kompressidena silmade põletike või väsimuse korral, samuti haavandite raviks ja naha ülitundlikkuse vähendamiseks (allergilised nähud ei ilmu nii kergesti).


 

Harilik saialill
Calendula officinalis

Farmakoloogilised uurimused on näidanud, et saialilleekstraktil on viiruste, genotoksiinide ja põletike vastane toime. Saialilletinktuuri kasutatakse akne vastu, verejooksu peatamiseks ja ärritatud kudede rahustamiseks. Saialille õites leiduvad taimsed toimeained on põhitoimelt kudede taastumist soodustavad, põletikuvastased, mistõttu on need kasulikud haavade paranemisele ja armkoe tekkimisele, samuti on saialille õied mõningate nahahaigusi põhjustavate seente ja viiruste vastase toimega. Saialille preparaadid on antiseptilise toimega, põletikuvastased, rahustavad, haavu parandavad, kasvaja kõrvaldajad, ravivad maksa-, sapi- ja põrnahaigusi ning tugevdavad südant. Ravimina kasutatakse nii õisi kui ülemise osa ürti tervikuna. Saialille preparaadid kiirendavad kudede regeneratsiooni protsesse, kiirendavad ja parandavad granulatsiooni kvaliteeti, võimaldavad kiiremat epitelisatsiooni ja armide vähenemist.


 

Lina
Linum usitatissimum

Lina on üks iidsemaid kultuurtaimi, sisaldades hulga vitamiine (E ja A) ja teisi bioloogiliselt aktiivseid aineid, mis on meie organismile eluliselt vajalikud. Lina ladinakeelne nimetus Linum usitatissimum tähendab “kõige kasulikum taim”. Eriti tuleb seejuures tähelepanu juhtida küllastumata rasvhapetele: linoleenhape (oomega-3-rasvhape) sisaldus - 62,9%, mis on kaks ja pool korda rohkem kui kalamaksaõlis, lisaks linoolhapet (oomega-6-rasvhape) -15,9% ja oleiinhapet (oomega-9-rasvhape) - 13,44%. Teadlaste poolt on tõestatud, et elutalituseks on eriti vajalikud oomega-3 ja oomega-6. Uuringud näitavad, et linaseemneõli sisaldab 100 korda rohkem lipiide kui teised õlid. Linapreparaatide regulaarne kasutamine aktiveerib insuliini teket ja takistab diabeedi süvenemist. On avastatud linaseemneõli omadus lahustada organismis tekkivad kivid. Hästi mõjub linaseemneõli seedetrakti häirete korral (kõhukinnisus jne). Lina on rahvameditsiinis kasutatud nägemise parandamiseks (A-vitamiin), neerupealsete hormonaaltegevuse ergutamiseks, sperma tekke aktiveerimiseks, ajutegevuse parandamiseks, depressiooni korral. Linaseemned sisaldavad ka hulganisti kiudaineid, mis aitavad parandada seedimist ning tekitavad täiskõhutunnet, vähendades sellega ülesöömise riski ning reguleerides kaalu.


 

Taruvaik
Propolis

Taruvaik on tähelepanuväärne looduslik aine, mis on mesilaste poolt kogutud taimedelt ja puudelt. Mesilased toodavad taruvaiku eesmärgil, et kaitsta oma taru saastumise ja haiguste eest. Taruvaik koosneb taimsetest valkudest ja palsamitest (50–55%), vahast (30–40%), eeterlikest õlidest (8–10%) ja õietolmust (5–10%), ehk taruvaik koosneb vahast, vaigust, rasv- ja aminohapetest. Raviotstarbel hakati taruvaiku kasutama juba vanas Egiptuses, seejärel ka muistse Kreeka ja Rooma aladel. Keskaja Euroopas olid mesi ja taruvaik kasutusel külmetushaiguste, mädaste nahakahjustuste, liigesepõletiku ja teiste haiguste raviks. Alternatiivses ravimeditsiinis kasutatakse taruvaiku aktiivselt ka tänapäeval. Taruvaiku on teadlaste poolt kirjeldatud kui antibakteriaalse, viirusevastase, seentevastase, põletikuvastase ja isegi vähivastase ning immuunsüsteemi tugevdava mõjuga. Uuringud on näidanud, et kuna taruvaik sisaldab palju flavanoide, siis kasutatakse seda haavainfektsioonide alternatiivravis. Mitmed teaduslikud allikad on dokumenteeritud taruvaigu võimet võidelda ülemiste hingamisteede infektsioonidega. Taruvaik koosneb kõrgtaseme B-vitamiini kompleksist ja märkimisväärsetes kogustes C-vitamiinist, E ja beetakaroteenist. Inimesed, kes on allergilised mesilaste suhtes peaksid kasutama taruvaiku ettevaatlikult ja konsulteerima enne tarvitamist allergoloogiga.


Vereurmarohi

Chelidonium majus

See taim oli vanasti tarkadele tohtritele terve varandus, aga enne vereurmarohu omadustega tuttavaks saamist tuleb temaga ettevaatlikult ringi käia. See kollakas piimmahl on suhteliselt mürgine, tugevasti sööbiv aine. Tugevalt sööbiva ainena on teda ammusest ajast kasutatud mitmete nahahaiguste raviks. Vereurmarohu vaenlased on eelkõige soolatüükad, kuid ka konnasilmad, sammaspool, käsnad ja isegi sügelised. Seejuures tuleb toime saavutamiseks panna mahla haigele kohale korduvalt. Näiteks soolatüükale pannes värvub see peagi mustaks ja mõõtmed mõne päeva jooksul vähenema.

Allikas: http://bio.edu.ee/

 


 

Teepuu

Melaleuca alternifolia

In vitro teaduslikud uuringud on näidanud, et teepuuõlil on mikroobi- ja seenevastased omadused (Caldefie-Chezet, F. et al 2004; Golab, M. et al 2007; Hart, P et al 2000; Inouye, S. et al 2007; Carson C. F. et al 2006).

Teepuuõli sisaldavaid tooteid võiks kasutada potentsiaalselt nendel puhkudel, kui muret tekitavad liigsed nahal või küüntel elutsevad seened või bakterid. Traditsiooniliselt kasutatakse akne, psoriaasi ja seenhaiguste puhul.

Teepuuõli saadakse teepuu lehtedest. Austraalia aborigeenid kasutasid teepuu lehti haavade ravimiseks, külmetuse vastu jne. Bundjalung’i pärismaalased kasutasid seda ilmselt tuhandeid aastaid tagasi ja valmistasid teepuu lehtedest loomarasvaga segades salvi. Isegi nende järvede muda, kuhu olid kaua langenud teepuu lehed ning kuhu oli kogunenud teepuu õli komponente, leidis kasutamist ravimisel.

1920ndatel aastatel levis läänemaailmas informatsioon teepuuõli antiseptilistest omadustest ja siis kasutati seda hambaravis ja kirurgias haavade puhastamiseks ja infektsioonide ärahoidmiseks.

Kõige kasulikumad ja toimekamad teepuuõli komponendid on terpeenid, millistest tasub nimetada terpineen-4-ol’i, gammaterpineeni ja alfaterpineeni. Need õlid on võimelised mõjuma bakteritele surmavalt.

Teepuu kasutamisest ja omadustest saab juurde lugeda siit:

http://blog.theteatreeoilreview.com/history-of-tea-tree-oil/

ja siit

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1360273/

ja siit

https://en.wikipedia.org/wiki/Terpinen-4-ol

ja siit

http://www.aspergillus.org.uk/content/vivo-antifungal-activity-terpinen-4-ol-main-component-tea-tree-oil-against-drug-susceptible